Kalapaadi-matk

Heipa!

niisiis... meil siin traditsiooniline Norra ilm: vihmane. AGA eelmised neli päeva olid imeilusad, päikeselised ja soojad. vaid öösiti tibutas natuke vihma. miks ma seda nii rõhutan? sest nagu pealkirjast aimata võib, käisime me jälle matkamas:) seekord kalapaadiga. pakkisime meie teisipäeva hommikul oma kodinad kokku ja laadisime end kolmekümnekesi ühe vana kalapaadi (minu arust väike kalalaev) pardale.
meie eesmärk oli minna mõningatele saartele, palvetada sealsete elanike eest, veeta üks päev tegeledes ühe saare lastega, matkata natuke mägedes ja teha mäetipudes ülistust. ja otseloomulikult püüda ohtralt kala ja nautida mereõhku, laineid ja üksteise seltskonda.
magasime me paadis. kuidas mahuv sellisesse pisikesse kalapaadikesse ära 30 inimest? imelihtsalt, kui toppida kaks kihti alla vanasse kalalaoruumi, viis tükki kajutise ja ülejäänud puistada laiali üle teki:) hehhe... ehk siis kaks kihti all laoruumis kujutas endast seda, et me magasime osad võrkkiikedes ja osad põrandal, mõned väga ilmastikukindlad eksemplarid veetsid öö lageda taeva all. 90% nendest said küll ka väikese ootamatu vihmasaju (Triin, Norras ei ole vihmasadu kunagi ootamatu!!!) tõttu suht läbimärjaks, kuid alla nad ei andnud:).
minul oli au magada kaks ööd kolmest võrkkiiges:) viimase öö kolisin vabatahtlikult põrandale ja see oli imetark otsus, sest järgmisel hommikul hakkasime sõitma kell 7 ja kuna olime kõige kaugemal saarel, ehk siis natuke juba avaookeanil, olid lained päris nunnud. võrkkiiged tegid selliseid õhulende, et anna olla:D aga põrandal oli hea nautida seda vägevat lainetust: ühel hetkel on põrand all, järgmisel ei ole... aga nüüd kiirustan ma natuke liiga ette..
esimesel õhtul maabusime ühe väikese saare imearmsas sadamas.
esimene asi, mis kohe plaanis oli, oli paadilt vettehüpped. kes ei tahtnud külma tunda ja lahti riietuda, sai vettehüppeid katsetada veekindlates ülikondades. niiet jah, see oraanz teletupsu moodi olend seal piltidel olen tõepoolest mina. ja jah, ma tõepoolest hüppasin paadilt vette. ok ok... pigem mind lükati:) aga teadmiseks neile, kes mind väga ei tea-tunne, siis ma ei ole elu sees vette hüpanud kõrgemalt, kui paar cm veepinnast kõrgemal! (ma ei oska ujuda ka!) esimene ehmatus oli meeletu! sest natuke vett sai ikkagi sisse!!! ja see oli niiiii soolane!:) aga siis ma tundsin, et ma ei vajugi põhja ning siis suutsin juba seda tõeliselt nautida, et keset sügist suht jääkülmas vees suplen! loomulikult ei olnud mina ainuke, kes katsetas. nii mõnigi läks lõpuks õige julgeks kätte ära ja nägime kõikvõimalikke vigurmaandumisi. nalja oli nabani ja vett üle pea.

õhtul korjasime kogu oma kamba kokku alla "magamistuppa" ja jagasime tunnistusi. ehk siis mõned meist rääkisid loo, kuidas nad kristlasteks said ja kuidas nad DTSi sattusid.
seal veetsime ka öö, et järgmisel hommikul ronida Lõvipea mäe tippu. Mägi oli järsem kui eelmine tipp, kuhu me ronisime, seega olime päris võhmal omadega, kui lõpuks sinna üles kohale jõudsime, kuid sealt avanev vaade oli seda vaeva mitmekordselt väärt!!! (suurel pildil, kus me mäetippu poole vaatame, oleme tegelikult juba suurema osa maast läbinud... veel on minna viimane lõpp)






(Pildil on vaade paadist kogu Lõvipea saarele)
Kui kõik olid ohtralt pilte vorpinud sellest võrratust vaatest, võttis Idar kidra välja ning jagas laiali laululehed. mul tulevad lihtsalt pisarad silma, kui ma mõtlen tagasi selle vaatepildi peale, mis seal mäetipus oli: umbes 30 inimest seal tipus, igaüks isekohas... ülisamas Jumalat. see vaade oli vägev.. olla rohkem kui 300 meetri kõrgusel, sinu kohal on sõna otseses mõttes ainult sinine taevas ja mitte midagi muud... sinu all laiub ühel pool meri, mis on saarekesi täis pikitud ja teisel kaljud ja kaugel kaugel all väike linnake, kus sadam on. nii me siis ülistasime ja palvetasime kõigi nende saarte elanike pärast, kes seal on. samuti palvetasime ka oma outreachi sihtkohtade (Gröönimaa, Šveitsi ja Tiibeti) pärast.
seejärel matkasime alla tagasi. vahepeal oli aga meie laevukese kapten pidanud lahkuma, seega oli meil ligi kaks tundi kauem aega alla tulla... niisiis saime igaüks ise valida, kas minna käia ära ühes väikeses tipus või lihtsalt võtta natuke vaikset aega.
õhtul sõitsime teise saarekese sadamasse. seal vedasime pooled oma kaasas olevatest euroalustest veidike eemalolevasse lahesoppi, mis parasjagu mõõna tõttu veevabam oli ning tegime hiiglasliku lõkke ning jagasime veel natuke oma lugusid.

järgmisel hommikul sõitsime edasi. seekord siis kõige kaugemal, suht juba avaookeanis olevale saarele. see on saar, kus on iga aasta grupid meie koolist käinud nädalasel mini-outreachil. niisiis oli lastel, keda oodata ja nii mõnigi meie grupist igatses "oma" lapsi uuesti näha. lainetus oli päris korralik. köögis tuli nõud kastidesse pakkida ja põrandale panna:)
niisiis veetsime suurema osa päevast kohalikus koolis lastele erinevaid mänge korraldades. ainuke halb asi oli see, et kuna ma ei oska norra keelt, siis see tekitas väikese bajrääri. aga see sai ka siiski murtud lõpuks:)
niisiis pärast seda lustakat päeva ootas meid paadis mõnus õhtueine ja seejärel läksime vaikselt tuttu. sel ööl riputati üles ohtralt lisa võrkiikesid, sest kõigil soovitati sees magada. ees ootas varajane väljasõit ja mitte kõige ideaalsemad tingimused väljas magamiseks. niisiis nägi meie väike plekk-kambrike väga tihe välja:) nagu ennist mainisin, siis kolisin ma põrandale ja ei kahetse seda hetkeksi:) sest see võimaldas mul hommikul laineid nautida selle asemel, et ma oleks pidanud üles ärkama liiga kehva enesetunde tõttu.
veel mõned tunnid meresõitu, siis tunnike autoga ja olimegi tagasi baasis. sellest ajast saadik ei ole pesumasinad vist väga puhkust saanud:)
niisiis. reklaam: kõik need pildid ja paljud veel on üleval ka minu albumis: triinu.msn.ee.