Beautiful day!
Alustuseks: AITÄHHHHH!!! teile kõigile nii armsate sünnipäevaõnnitluste eest!!!!
See oli konkurentsitult üks mu elu parimatest sünnipäevadest! Esimest korda kodust, perest ja sõpradest eemal, kuid siinsed inimesed ,ja ka sõnumid ja kirjad kodumaistelt sõpradelt, tegid selle päeva nii niii niiiii eriliseks! Ma ei suutnud sellest eile kirjutadagi, käed värisesid ja pea käis ringi ning ma läksin nii sabinasse iga kord, kui püüdsin oma tundeid kuidagigi siia kirja panna. Aga siiski, nüüd olen piisavalt rahunenud (yeah right!) ja püüan anda väikese ülevaate oma eilsest päevast.
Hommikul ei aimanud ma midagi. Magasin õndalt, kui uks läks lahti ja mu toakaaslased lauldes ja pasunakesi puhudes sisse marssisisd:) kandikuga: hommikusöök voodis! Imearmas:) siiski ei tahtnud ma neid päris nälga jätta ja me kolisime siiski ümber alla söögituppa, kus kõik, kes üleval olid, mulle sünnipäevalaulu laulsid, kallistasid ja üldse lihtsalt armsad olid. (lemmik nali hommikust oli mu toakaaslaste kirjeldus selle kohta, kuidas nad mu mobiiliga vaeva nägid, et äratus maha võtta:) ja nad oleks peaaegu ebaõnnestunud... nad ei leidnud kohta, kust seda maha võtta aga see hakkas nende käes helisema, niiet nad said selle kinni vajutada enne, kui ma kuulsin:))
Ilm oli imeilus ja SOE! pärastlõunal läksime oma iganädalasele kohustuslikule sportimise-üritusele. ja väljas oli nii soe, et me olime lühikeste varrukatega ja poisid isegi lühikeste pükstega. Mängisime kohaliku põhikooli juures ultimate frisbeed ja meil oli väga lahe. Siis sain ma väikese valearvestusega hakkama: sättisin ennast valel ajal valesse kohta, nimelt kõige pikema poisi seljataha sel hetkel, kui ta taldriku lendu lasi.... ta käsi tuli tagasi.. ja kuna ma olen talle ikka korralikult alla õla:) siis ta ei märganud mind seal... hetk pilkast pimedust, siis paras valuhoog läbi terve pea ja järgmiel hetkel mäletan ma ennast maas istumas ja nägu kinni hoidmas... pisaraid tagasi hoides... ta oli muidugi veel rohkem pabinas kui mina ise! kui käed ära võtsin, et teada saada, kas ninaluu terveks jäi, selgus et mul jookseb ninast päris korralikult verd. see oli esimene kord mu elus, kui mul ninast verd voolab kohe ikka;) valu läks kohe minema...sest ehmatasin vere peale natuke:) siis noormees ja Kjersti talutasid mind auto juurde, et ma saaks natuke salfakaid ja vett, sest ma olin ikka ülepeakaela verine:) ... poole tee peal hakkasin ma südamest naerma:D:D:D te oleksite pidanud siis noormehe nägu nägema! ta oli paanikas... alguses ei olnud vist jah hästi aru saada, kas ma nutan või naeran:) aga tegelikult ma püüdsin talle öelda, et see on kõige ajuvabam sünnipäevakink, mille keegi mulle iial teinud on:) ja see mõte ajas mu lihtsalt südamest naerma!
õhtusöögilauas anti mulle eesõigus esimesena endale süüa tõsta:) üldse... igal sammul oli alati keegi, kes midagi ilusat või head ütles. pärast õhtusööki aeti mind köögist lausa väevõimuga minema, et siis ma ei pidanud nõusid pesema:) nad panid mu asemele kellegi teise.
seejärel ma kolisin natuke oma tuppa ja rääkisin kodustega:) niii hea oli. chattasin natuke msnis ja nautisin oma ideaalset päeva. kell kaheksa pidi toimuma all väga oluline koosolek. mina unustasin selle loomulikult täiesti ära, sest olin väga haaravas vestluses mitme inimesega msnis. üks toakaaslane tuli kutsuma meid... teine toakaaslane läks siis alla ja ma jäin vestlusi lõpetama. kui uksest välja läksin, nägin koridoris (3.korrus) üht usakat ja olin rõõmus, et ma ei ole viimane, kes alla läheb. aga ta teatas mulle: Triin sa lähed vales suunas! ja järgmisel hetkel oli ta mu sülle kahmanud ja tassis mind teises suunas:) treppidest alla ja elutuppa.. kus kõik küünlavalgel ringis ootasid... ringi keskel oli suur tekk:) kuhu mind siis asetati ja lakke loopima hakati!!!! ja nad laulsid mulle veelkord sünnipäevalaule:) ja seejärel esitasid kaks norra noormeest mulle megailusat (ok.. natuke moosist:)) armastuslaulu sellest, et ma olengi maailma kõige ilusam tüdruk:) ja ma tundsin end sel hetkel maailma kõige ilusama inimesena:) ma istusin muidugi kägaras maas, värisesin üle kere ja ei saanud ise ka aru, kas ma tahaks nutta või naerda ja näost olin otse loomulikult tulipunane! hehhe.... seejärel sõime jäätist ja kooki ja istusime elutoas ja lihtsalt..pidasime minu sünnipäeva.
Homme läheme me väikese grupiga ühe kohaliku koguduse laagrisse laste ja noorte aega sisustama. seejärel esmaspäeva varahommikul järgmisele matkale. suure tõenäosusega kahepäevane matk üle mägede ja seejärel kaks päeva koobastes ekslemist, roomamist, ujumist jne...:) ning siis kohe samal päeval, kui tagasi tuleme, ehk reedel läheme oma kohalikesse teenistustesse (noortekad). niisiis... mul on ees väga pingelised 10 päeva, mille jooksul te väga suure tõenäosusega keegi minust mitte midagi ei kuule, kuid ma oleks väga tänulik, kui te veidike võtaks aega ja palvetaks mu pärast. see eilne obakas oli küll parasjagu naljakas, kuid mul on olnud sellest ajast saadik väike tuim aga häiriv peavalu... sellega küll mägedesse minna ei taha. ja ega ilmad ei ole enam nii väga soojad.. niiet vajan väga füüsilist vastupidamist. ja veel, kui loete seda täna või homme hommikul (ehk siis 12.10 v 13.10)... oleks armas, kui te palvetaks, et ma oskaks valida endale õige outrachi sihtkoha. jah, meile anti täna lõpuks ometi teada meie valikuvõimalused ja homme, enne laagrisse sõitmist, pean andma oma esimese ja teise valiku. valikud on: Šveits, Gröönimaa ja Türgi/Tiibet. igal ühel omad head ja omad vead. niiet.... jah, ma tahan teha õige otsuse ja mitte lihtsalt valida meeldivat riiki.. vaid selle koha, kus ma saan kõige paremini oma oskusi ja andeid kasutada. tähh:)
See oli konkurentsitult üks mu elu parimatest sünnipäevadest! Esimest korda kodust, perest ja sõpradest eemal, kuid siinsed inimesed ,ja ka sõnumid ja kirjad kodumaistelt sõpradelt, tegid selle päeva nii niii niiiii eriliseks! Ma ei suutnud sellest eile kirjutadagi, käed värisesid ja pea käis ringi ning ma läksin nii sabinasse iga kord, kui püüdsin oma tundeid kuidagigi siia kirja panna. Aga siiski, nüüd olen piisavalt rahunenud (yeah right!) ja püüan anda väikese ülevaate oma eilsest päevast.
Hommikul ei aimanud ma midagi. Magasin õndalt, kui uks läks lahti ja mu toakaaslased lauldes ja pasunakesi puhudes sisse marssisisd:) kandikuga: hommikusöök voodis! Imearmas:) siiski ei tahtnud ma neid päris nälga jätta ja me kolisime siiski ümber alla söögituppa, kus kõik, kes üleval olid, mulle sünnipäevalaulu laulsid, kallistasid ja üldse lihtsalt armsad olid. (lemmik nali hommikust oli mu toakaaslaste kirjeldus selle kohta, kuidas nad mu mobiiliga vaeva nägid, et äratus maha võtta:) ja nad oleks peaaegu ebaõnnestunud... nad ei leidnud kohta, kust seda maha võtta aga see hakkas nende käes helisema, niiet nad said selle kinni vajutada enne, kui ma kuulsin:))
Ilm oli imeilus ja SOE! pärastlõunal läksime oma iganädalasele kohustuslikule sportimise-üritusele. ja väljas oli nii soe, et me olime lühikeste varrukatega ja poisid isegi lühikeste pükstega. Mängisime kohaliku põhikooli juures ultimate frisbeed ja meil oli väga lahe. Siis sain ma väikese valearvestusega hakkama: sättisin ennast valel ajal valesse kohta, nimelt kõige pikema poisi seljataha sel hetkel, kui ta taldriku lendu lasi.... ta käsi tuli tagasi.. ja kuna ma olen talle ikka korralikult alla õla:) siis ta ei märganud mind seal... hetk pilkast pimedust, siis paras valuhoog läbi terve pea ja järgmiel hetkel mäletan ma ennast maas istumas ja nägu kinni hoidmas... pisaraid tagasi hoides... ta oli muidugi veel rohkem pabinas kui mina ise! kui käed ära võtsin, et teada saada, kas ninaluu terveks jäi, selgus et mul jookseb ninast päris korralikult verd. see oli esimene kord mu elus, kui mul ninast verd voolab kohe ikka;) valu läks kohe minema...sest ehmatasin vere peale natuke:) siis noormees ja Kjersti talutasid mind auto juurde, et ma saaks natuke salfakaid ja vett, sest ma olin ikka ülepeakaela verine:) ... poole tee peal hakkasin ma südamest naerma:D:D:D te oleksite pidanud siis noormehe nägu nägema! ta oli paanikas... alguses ei olnud vist jah hästi aru saada, kas ma nutan või naeran:) aga tegelikult ma püüdsin talle öelda, et see on kõige ajuvabam sünnipäevakink, mille keegi mulle iial teinud on:) ja see mõte ajas mu lihtsalt südamest naerma!
õhtusöögilauas anti mulle eesõigus esimesena endale süüa tõsta:) üldse... igal sammul oli alati keegi, kes midagi ilusat või head ütles. pärast õhtusööki aeti mind köögist lausa väevõimuga minema, et siis ma ei pidanud nõusid pesema:) nad panid mu asemele kellegi teise.
seejärel ma kolisin natuke oma tuppa ja rääkisin kodustega:) niii hea oli. chattasin natuke msnis ja nautisin oma ideaalset päeva. kell kaheksa pidi toimuma all väga oluline koosolek. mina unustasin selle loomulikult täiesti ära, sest olin väga haaravas vestluses mitme inimesega msnis. üks toakaaslane tuli kutsuma meid... teine toakaaslane läks siis alla ja ma jäin vestlusi lõpetama. kui uksest välja läksin, nägin koridoris (3.korrus) üht usakat ja olin rõõmus, et ma ei ole viimane, kes alla läheb. aga ta teatas mulle: Triin sa lähed vales suunas! ja järgmisel hetkel oli ta mu sülle kahmanud ja tassis mind teises suunas:) treppidest alla ja elutuppa.. kus kõik küünlavalgel ringis ootasid... ringi keskel oli suur tekk:) kuhu mind siis asetati ja lakke loopima hakati!!!! ja nad laulsid mulle veelkord sünnipäevalaule:) ja seejärel esitasid kaks norra noormeest mulle megailusat (ok.. natuke moosist:)) armastuslaulu sellest, et ma olengi maailma kõige ilusam tüdruk:) ja ma tundsin end sel hetkel maailma kõige ilusama inimesena:) ma istusin muidugi kägaras maas, värisesin üle kere ja ei saanud ise ka aru, kas ma tahaks nutta või naerda ja näost olin otse loomulikult tulipunane! hehhe.... seejärel sõime jäätist ja kooki ja istusime elutoas ja lihtsalt..pidasime minu sünnipäeva.
Homme läheme me väikese grupiga ühe kohaliku koguduse laagrisse laste ja noorte aega sisustama. seejärel esmaspäeva varahommikul järgmisele matkale. suure tõenäosusega kahepäevane matk üle mägede ja seejärel kaks päeva koobastes ekslemist, roomamist, ujumist jne...:) ning siis kohe samal päeval, kui tagasi tuleme, ehk reedel läheme oma kohalikesse teenistustesse (noortekad). niisiis... mul on ees väga pingelised 10 päeva, mille jooksul te väga suure tõenäosusega keegi minust mitte midagi ei kuule, kuid ma oleks väga tänulik, kui te veidike võtaks aega ja palvetaks mu pärast. see eilne obakas oli küll parasjagu naljakas, kuid mul on olnud sellest ajast saadik väike tuim aga häiriv peavalu... sellega küll mägedesse minna ei taha. ja ega ilmad ei ole enam nii väga soojad.. niiet vajan väga füüsilist vastupidamist. ja veel, kui loete seda täna või homme hommikul (ehk siis 12.10 v 13.10)... oleks armas, kui te palvetaks, et ma oskaks valida endale õige outrachi sihtkoha. jah, meile anti täna lõpuks ometi teada meie valikuvõimalused ja homme, enne laagrisse sõitmist, pean andma oma esimese ja teise valiku. valikud on: Šveits, Gröönimaa ja Türgi/Tiibet. igal ühel omad head ja omad vead. niiet.... jah, ma tahan teha õige otsuse ja mitte lihtsalt valida meeldivat riiki.. vaid selle koha, kus ma saan kõige paremini oma oskusi ja andeid kasutada. tähh:)
posted by god_chaser | 12:51 PM
|
1 comments
