Svartisen

Svartisen on Norra suuruselt teine liustik, mis on nii mugavalt meile suht külje all:)
Selle aasta viimane outdoor trip pidi olema kajakide ja kanuudega ümbruskonna saartele, kuid ilmateade lubas tuult ja vihma, ning juhtkond otsustas hoopis liustiku kasuks. Sealne turismikeskus palus meie abi talgute korraldamisel: esimese päeva veetsime hoolega tööd tehes. Minu, Kjersti, Sofia ja Idari ülesandeks oli üks umbes kahe jalgpalliväljaku suurune maa-ala kividest ja metsaäär maha langenud puudest puhtaks teha.. meil oli traktor:) millega Idar uhkelt ringi tuututas... ja meie kasti ronisime:) päeva lõpuks olime surmväsinud, läbi vettinud ja külmunud... sest meil ei ole siin ilmad veel nii soojad, kui Eestis... ja terve päeva sadas vihma ja vahepeal isegi lörtsi ja rahet. Kui me kella 5 paiku õhtul töö lõpetasime ja oma laagriplatsile tatsasime, siis taipasin, kui hea see ikka on, et me ööbime püstkodades, ega pea hakkama varjualuseid ehitama:) ja kuna me ei pidanud liiga pikalt matkama, et oma laagripaika jõuda (tunnike autoga ja 20 minutit paadiga.. ja seejärel oli meile turismikeskusest buss vastu saadetud), siis oli meil kaasas enneolematu hulk head sööki.. ja me sõime korraliku õhtusöögi, mis ei meenutanud just liiga palju matkatoitu:)
seejärel jagunesime kaheks: poisid eraldi ja tüdrukud eraldi ja jutustasime, mida me üksteise juures kõige enam hindame. Väga võrratu õhtu oli... istuda tule ääres ja kuulda igasugusid häid asju iseenda kohta. Poisid olid ka hot tub'i kuumaks kütnud... kuid ilm oli endiselt ääretult nigel... ja KÜLM... aga Jacoline teatas, et kas kõik või mitte keegi:) niisiis ei jäänud mul palju muud üle, kui see atribuut ka esimest korda elus ära proovida... panin ennast hästi soojalt riidesse ja võtsin veel lisakampsuni kaasa, et ma tee peal ei külmetaks, kui sealt märjana tagasi tulen. See oli nimelt natuke meist eemal, posite telgi lähedal, jõe ääres. kohale jõudes koorisime end riidest lahti ja ronisime ülikuuma vette:) ja no oli ikka hea küll!!!! liiga hea isegi... kohe kuidagi ei tahtnud sealt enam välja tulla. siiski nii palju käisime väljas, eet ennast jões veidike jääkülma liustikujärvest tuleva veega pritsida... aga noh, nagu Norrale kohane, selleks et jõe äärde saada, peab paljajalu mägesid ronima:)
Lõpuks siiski välja ronides avastasin, et külmast pole juttugi... vudisime kiiresti telkidesse ja soe öö oli garanteeritud.
Järgmisel hommikul ärgates ootas meid ees imeilus ilm. oh seda rõõmu, et otsustasime esimesel päeval tööd teha ja teisel päeval matkata! nii siis asusimegi teele.. pidi olema lihtne matkake mööda enam-vähem siledat maad, ehk siis mitte mägedesse. kuid mingil hetkel avastasime, et noh... me oleme jõudnud oru lõpuni... ja ees on vaid mäed:) ja tagasi minna tegelikult väga ei taha.... noh... loogish ju... ma ei kujutaks enam ettegi, et matk peaks olema lihtne:) kohutavad flashbackid olid iga natukese aja tagant, kui me taaskord põlvini lumes hanereas mäkke ronisime... see oli mulle ka esimene kord päriselt natuke otse üles turnida.. Rossi kommentaar mu selja tagant: 'Triin, palun püüa käe ja jalatugedeks mitte lahtist kruusa leida:)'... aga jah, üles me jõudsime. oooo!!! ja me nägime laviini.. kohe päris laviini, meist ohutus kauguses, kuid see müra! väga väga väga võimas vaatepilt oli!
Kuid seejärel oli vaja alla saada. mägi, lumi... hmmm.. mis te arvate, kas me lasime liugu või jaa... alguses ei olnud see väga võimalik, sest lumi oli väga sula... aga mingil hetkel muutus see lausa tahtmatult võimalikuks, ehk siis ma libisesin vastu tahtmist... jah, see oli suht ohtlik, sest ennast pidurdada oli raske... viimane kord pääsesin napilt terve nahaga.... libistasin mina end suht kontrollitult istuli mäest alla.. olin juba peaaegu pidurdanud, kui vääratasin kuidagi ja keerasin tahtmatult selja ette ja hakkasin tagurpidi suure hooga edasi libisema, kuid lumi oli kohe lõppemas ja ees oli mets ja järsak... nii ma siis kiljusin täiest kõrist ja Ross sõna otseses mõttes sukeldus mind päästma.. koostöös kohaliku kasega sai ta sellega ka edukalt hakkama... nimelt lõpetasin ma sõna otseses mõttes puu otsas... (see kasvas mäe seljakult.. niimoodi natuke viltu...)
Kui me lõpuks alla jõudsime.. oli lihtsast tasase maa jalutuskäigust saanud korralik 7-tunnine matk üle mägede... (tipp, mille ületasime, oli ligi 900 meetrit.. alustasime merepinnast). Lance, kes oli meist laagripaka maha jäänud, oli meile valmistanud järjekordse imelise õhtusöögi: grill- liha. Sel õhtul läksime juba vägagi vabatahtlikult uuesti hot tub'i:)
Kolmandal päeval läksime liustikku vaatama. Päris liustikule me minna ei tohtinud, sest meil ei olnud giidi, kuid oma käega katsusime ära siiski. pärast suure hulga piltide tegemist vudisime tagasi alla, sest olime juba hilinenud paadikesele, mis meile vastu tuli.
Koju jõudes oli ilm endiselt ilus.. natuke üllatav, arvestades seda, et meil siin ilmad kolm korda päevas vahelduvad:) aga nüüd oli juba kolmas soe ja päikeseline päev järjest:) Selle tähistamiseks korraldasime siin poolsaare tipus väikese pikniku... ja veetsime võrratu õhtupooliku... heh...


nüüd võib ikka tõsiselt öelda, et meil ööd ei olegi enam:) kella 11 paiku paistab veel päike:)
tol ööl sain hakkama ka oma esimese terve öö üleval olemisega sel aastal:) ja järgmise päeva magasin lihtsalt maha.. aga ilus oli vaadata päikesetõusu...
Kuid see, et kanuutamine ära jäi, ei tähenda veel sugugi, et ma käppa selles vallas ka valgeks ei saanud! Eelmisel nädalavahetusel käisime kuuekesi siit mööda ranniku äärt mõlatamas. Väga lahe oli sinnamaani, kui ootamatult tugev tuul tõusis ja meid korralikult sasis ja loksutas. Õnneks me siiski ümber ei läinud. See oleks jääkülmas fjordis suht õnnetu seis olnud.

Aga siin veel mõned pildid meie matkast: