ROOOOTSIIIII

jadaa!!! oli see alles reis:)
Esmaspäeva hommikul asusime varakult teele, et õhtusöögi ajaks kohale jõuda. veidi üle viie tunni auto- ja laevasõitu ja me olimegi Tärnaby suusakeskuses. Judinad jooksid üle selja, kui ringi vaatasin.. kas ma pean tõesti sealt kõrgelt suuskadega alla sõitma??? kuidas ma üldse sinna üles saan??? oeh... teadmiseks teile kõigile: see oli minu esimene kokkupuude slaalomsuuskadega ja mäest alla sõitmisega. hehhe... Norra on veider maa:) pakkuge, kust ma omale suusad laenutasin!!! just nimelt: RAAMATUKOGUST:) hehehehhehe
õnneks ei jäetud algajaid päris omapead:) Gisele õpetas neid, kes lumelauaga sõprust sobitasid ja Idar ja Jon Einar suusatajaid. Kuna mina olin suht ainuke esmakordne suusataja sai Idarist minu personaalne suusainstruktor. Idar on väga tore norra noormees, juhtumisi üks maailma parimaid suusatajaid JA parimaid õpetajaid:):):) minusugusega läks tal vaja iga grammi kannatlikkust, mis temas leidus. tegelikult ei olnud asi väga hull... ma pingutasin nii, kuidas jaksasin, et talle mitte pettumust valmistada. esimese päeva veetsin rõõmsalt lastenõlval. kõige hirmsam elamus oli esimene kord suusaliftiga sõitmine. see oli see ankru kujuline... T-bar... igatahes Idar haaras selle ja sättis mu teisele poole... hmm.. kuidagi õnnestus mul ennas selle TAHA nihverdada!!! niisiis terve tee üles (mitte siiski päris tippu, sest poole peal oli ristmik, kust sai teisele nõlvale) rippusin ma vaevu vaevu lifti küljes ja Idar hoidis mind kinni:):):)
pärast suusatamist oli sauuuun:) jeee!!! see oli suur saun hotelli neljandal korrusel vaatega suurimale nõlvale... väga muhe oli. pärast sauna kokkasime oma majakeses õhtusöögi ja seejärel oli meil täiesti võrratu ülistusõhtu.
järgmisel hommikul kodistasin (Idar toimetas mu) tagasi lastenõlvale. mu vapper õpetaja teatas, et tunni aja pärast läheme suurele mäele.. ehhe...
pärast lõunapausi olin ma aga endiselt lastekal... aga... ma olin juba siiski omandanud mõningad oskused... ja Harmin Jan märkas seda. tema sõnum oli lihtne: järgmine kord, kui ma alla tulen, tuled suurele nõlvale. jah... nii nad mu sinna üles vedasid... terve tee üles õpetas Idar mulle õht norrakeelset lauset, mida ma pidin Jon Einarile ütlema.. ja mina palvetasin... sest see nõlv oli suht järsk. alguses läks asi üle kivide ja kändude.... ma laskusin vavaliselt.. iga naukese aja tagant seisma jäädes ja niutsudes iga järsema laskumise kohal. Jon Einar, Rune, Harmin Jan, Ross ja Idar tiirutasid minu ümber, et mu laskumist turvalisemaks muuta. ja siis saabus saatuslik hetk: ma ei mäleta kuidas, kuid järsku ma lihtsalt sööstsin otse alla. kiirus kasvas meeletu hooga ja ma ei osanud midagi teha kui vaid täiest kõrist röökida. ma ei julgenud isegi proovida pöörata või pidurdada, sest tundsin, et see tähendaks automaatselt tükkideks lendamist! nii ma siis sööstsin otse edasi rahva suunas, kes kõik suu ammuli minu showd jälgisid... kisasin neile: ma ei saa pidurdada!!! ma ei saaaa pidamaaaa!!! ja nad ei liigutanudki!!! ja ma sööstsin otse nende poole! 60-70 meetrit kiirlendu. ma ei mäleta täpselt, mis juhtus, kuid kuidagi õnnestus sellel rootslasel või sakslasel, kes kõige rohkem mu teel ees oli, eest ära hüpata ja minul õnnestus kuidagi kukkuda... päris korralikult kukkuda... aga see oli hea!!! sest piirdeaiast, mis eraldas mind korralikust paarimeetrisest otselangusest, jäi puudu napp 5 meetrit...
Idari süda jättis löögi vahele. sõna otseses mõttes ja Jon Einar sööstis mulle järele, et mind pidurdada... kui ma siis seal maas kägaras olin ja ise ka aru ei saanud, kas ma nutan või naeran... siis tatsas minu juurde kohaliku suusaklubi treener ja teatas: "whoooah! what a voice!!! high five!" hahhhaaaa.. jah! ma olin seal maas, pisarad voolasid ja viskasin viite professionaalse suusatreeneriga. õnneks ei tabanud ma sel hetkel veel, kui tõsiselt see kõik oleks võinud lõppeda ning Jon Einar ja Idar vedasid mu veel suuremale, kuid alumises osas tiba laugemale, nõlvale harjutama. järgmised poolteist tundi veetsin seal ja sain oma enesekindluse tagasi. järgmisel päeval (Gisele laenas mulle lahkelt oma kiivrit, sest nad kõik leidsid, et mul oleks sellega tunduvalt turvalisem:)) proovisin juba iseseisvalt seal hakkama saada. mu toakaaslane Linda-Maria aga teatas, et mis sa ikka siin poole mäe peal.. tule üles välja! ja ma hull läksingi.. esimesed paar korda tulin järsemad kohad kõik ilusasti kas istuli või kuidagi muud moodi turvaliselt allapoole... seejärel võttis Linda kätte ja pani mu keset nõlva istuma:) ja me palvetasime. öelge veel, et palves pole väge!!! veel paar korda ja ma tulin juba püsti ja peatumata terve tee alla. jah, mitte kõik korrad, ma ikka tegin ikka paar head kukerpalli veel:) kuid ma nautisin nii niiiii väga suusatamist! oh..ja kui lahe oli suusaliftiga õles mäkke sõita... kui väljas läks pimedaks ja puud-põõsad olid nii ilusasti lumega kaetud.. ja sealt ligi 700 meetri kõrguselt üle metsade vaadata... väga väga väga ilus oli!!!
õhtud meie majakeses olid ülihubased, nagu ikka meie matkadel:) Ross oli saanud just kodust ühe väga hea raamatu ja nii olidki meil muhedad lugemisõhtud. Ross on väga väga väga hea ettelugeja:) (kellele huvi pakub, siis raamatu pealkiri on Velvet Elvis). chillisime ka niisama ja tegime lollusi. ega väga palju ei jaksanudki, suusatasime/lauatasime ju üheksast neljani... vahepeal vaid väike lõunapaus.. seejärel saun... ja õhtusöök. neljanda päeva õhtul käisime bowlingut mängimas. jah. igavesti äss reis oli!
reede hommikul pakkisime kodinad kokku ja kolisime Norramaale tagasi. ja ma ei jõua ära oodata, millal ma jälle suusatama saan.
kui soovite näha väikest stiilinäidet mu vahvatest kaaslastest, siis siin on väike videoklipike Mattist ja Idarist kätekõverdusi tegemas. JA siin on klipike kunagisest ammusest paadimatkast:) mina olen kaldapoolsem oraanz olend, kes esimesena vee poole suundub.

väike eelhõige

jees!!! me läheme homme Rootsi suusatama, täpsemalt Tärnabysse. Loodetavasti saab kõik väga lahe olema ja juba reedel võin oma seiklustest pikemalt kirjutada. Seniks aga snakkes!

I'm goin' deeper underground

Hei!

Miljon aastat on möödas sellest, kui lubasin oma matkast kirjutada... lausa hämmastav, kuidas siin aeg lendab! Kuid ma võtan nüüd tõsiselt asja käsile, sest viimasest postitusest on kuu aega möödas ja matkast, millest kohe jutustan, kolm nädalat:). Kuid vabanduseks võin öelda, et sain alles täna pildid enda arvutisse, mu enda fotokal said akud tühjaks, seega ei olnud mul endal sellest tripist kuigi palju pilte.
aga asja juurde:
15.-19- oktoobril müttasime me koobastes ja mägedes.


meie matka eesmärk oli spulunking, ehk siis caving, ehk siis koopad:) mainin ära, et minu ettekujutus koobastest oli natuke mööda sellest, mis ees ootas:) noh... eeldasin, et saan seal ringi jalutada ja nautida vägevat vaadet... see pilt hakkas vaikselt kõikuma, kui meil soovitati laenutada spets varustus, et me ei peaks oma riideid katki tegema.. ok, seal on pime, mõtlesin. kuid kui ma koopasuud nägin, purunesid kõik mu unistused!!!

neid oli mitu tegelikult... sissepääse koopasse siis.. ja need olid kõik vaevu märgatavad pilud kaljus või maapinnas!!! kuna seal oli väga märg, külm jne jne.. siis fotokaid me sinna kaasa võtta ei saanud, niiet mul on väga väga rakse teile anda ettekujutust, millised need koopad seestpoolt välja nägid, kuid püüdke ette kujutada:)
igatahes... me roomasime suurema osa ajast... see oli veel ok.. aga mingi kahe-kolme meetri kõrgusel megakiirevoolulise jõekese kohal turnides tuli küll nutt peale!!! see oligi esimese päeva üks hullemaid kogemusi, kui seal umbes meetri laiusel turnisime... ma ei oska seda seletada... et siis selg ja tagumik vastu üht seina ja jalad vastu teist... all paari meetri sügavusel tormab jõgi.. ja ikka VÄGA tormab..sinna sissekukkumine oleks tähendanud 90% kindlalt surma... sest vool oli meeletult tugev. aga noh..hakkama sain!:)

järgmine päev läksime teistesse koobastesse. seal oli ikka juba mul hull võitlus endaga... sest mägedes on lumi juba maas. ja jahe ka:) ja siis see mõte, et ma pean oma riided KÕIK seljast ära võtma ja eilsed läbimärjad cavingu riided selga ajama.... see OLI tappev!!!! nii... ja noh... see koobas oli ikka kõvasti raskem, kui eelmise päeva oma. palju kitsam ja madalam... kohe algusest peale. ometi tundus, et olin seal vähem aega, kui eelmises...tegelikult tuli välja, et ikka sama kaua või kauemgi!!! igatahes...seal oli selline asi, et ühes kohas oli väike koseke... ja kosekesest tuli alla minna. polnud kõrge ega liiga palju vett... aga noh... ikka mingi tubli 5-6 meetrit.. köiega. aga mina ei ole ju kuigi kogenud laskuja... ja ma astusin natuke valesti:):):) õnneks köiest lahti ei lasknud, kuid kaldusin liiga palju vasakule nii, et ma jäin joa alla nagu duši alla!!! niisiis sain ma LÄBIMÄRJAKS. edasi sai ainult väga roomates.... mõlemal päeval oli täiesti müstiline vahel, kuidas ma üles ja alla roomasin ja millistest piludest ma läbi mahtusin!!!! paljaste kätega märgadel kividel tuge otsides... jah.. see OLI elamus! väljapääs sellest koopast oli müstiline ma olin täiesti 'põranda' ja 'lae' vahel kinni:) see oli niiiiiiiii kitsas pilu!!!!! ja ma olin selleks ajaks ikka päris külmunud. aga hakkama sain! kuid kõige hullem oli ees:D koopas mütates ei ole tuult ja kuigi seal on külm, hoiab tegevus siiski soojas (JA VILLANE ALUSPESU!!! ma just lugesin ühest eesti matkaportaalist, et villane aluspesu ja villased sokid on minevik... mingu metsa!! ma ei oleks elus ilma villata siin..ma ei liialda!!!).. aga kui koopast välja saime, siis pidime leidma tagasitee oma kottide juurde. me ei olnud kõik koos.... ma olin koos kahe tüdrukuga, me läksime väikeste gruppidena... loomulikult seal sees kohtasime ka teisi gruppe ja meie grupp oli ka algselt suurem..aga teised ei tahtnud väljast minna, vaid läksid tuldud teed tagasi läbi koopa, sest väljas oli suur risk lihtsalt mäe peal ära eksida... aga ma ei oleks surma ähvardusel ka suutnud sellest kosekesest uuesti üles ronida!! õnneks leidsime tagasitee suht kergesti:) koorisime end paljaks ja kuivad riided selga! paradiisi tunne:)
aga siiski suht külm oli. õhtul majakeses rääkisin meie outdoor tegevuste juhiga ja küsisin, et kas oleks võimalik, et ma lähen järgmisel päeval autoga baasi tagasi, sest plaan oli selline, et järgmised kaks päeva me matkame üle mägede tagasi...kuid autod läksid baasi, et sealt meile uuesti vastu tulla... hmm.. ta lubas mõelda selle üle. kuid sel õhtul oli meil saun ja ma tundsin end palju palju paremini (saun oli meeldivalt soe... siis madistasime 300 meetrit mööda kaljust teed alla jäääääkülma jõkke ja tagasi:D paljajalu!!!!:)igatahes... tundsin ma end nii palju paremini, et otsustasin, et siiski jätkan.
need kaks järgmist päeva olid raskemad kui kõik ERNAd kokku!!!! esimene päev oli kohe alguses päris järsk tõus... üle 600 meetri vähem kui 5 kmga... ja siis edasi veidi rahulikum. aga siiski... päris palju üles-alla... norrakate arusaam lamedast ei ole päris võrdne eestlaste arusaamaga sellest:)



esimene päev läksime veidike rohkem kui15 km. ei tundu ju üldse palju? aga oli ikka tappev. just see, et see oli niiii üles.-alla kogu aeg.. ja siis loomulikult ka see väike pisiasi, et me müttasime suurema osa ajast põlvini, kohati isegi puusani lumes! ja sa ei tea iial, mis sind lume all ootab..

ma tegin ikka paar head kukerpalli, kui jälle kusagil läbi millegi vajusin... olime juba peaaegu onnikeste juures, kus pidime selle öö mööda saatma, kui kuulsime selja tagant meeletut kisa... ma olin koos meie kooli juhiga... ja meist eespool oli veel kaks poissi... ülejäänud olid kas kaugemal ees või siis taga... kooli juht taipas, et midagi on väga valesti ja jooksis tagasi.. üks tüdrukutest oli nii hullult kukkunud, et tal oli põlv liigesest väljas!!!! ma läksin edasi, sest ma olin poolsurnud... ja shokis ka veel... osa poisse jooksis tagasi... ma läksin majja ja me tegime seal ahjudesse tuled ja natuke süüa... järgmine hull laks oli see, kui üks meie tugevamatest meestest tuli viga saanud tüdruku juurest tagasi majakesse ja ta ise kokku kukkus... energiapuudus.. või kuidas iganes seda nimetada... õnneks oli tal endal minegid sõjaväe konserve kaasas ja me söötsime talle neid sisse ja shokoladi ja jootsime.... samal ajal ronis meie juht üles mäe otsa, et saada mingitki levi ja helistas päästekopteri välja. see tuli õnneks megaruttu!!! aga siis järsku avastasime, et nad ei leia neid üles...sest kopter tiirutas peaaegu 20 minutit mägede vahel.... me olime majakeses suht suures teadmatuses ja segaduses.... pärast siiski selgus, et nad olid nad kohe üles leidnud..aga kas päästetöötajat oli alla lastud ja nad süstisid talle morfiini, et teda liigutada saaks. ja seni, kuni nad tegutsesid, kopter tiirutas mägede kohal.
järgmisel päeval ootas meid ees veel 20 km. see pidi olema kergem osa rajast, sest ei ole enam nii järsku tõusu. kuid hommikul ootas meid ees halb üllatus: väga väga tugev tuul... millega kaasnes enneolematu tuisk. me liikusime edasi umbes 1-2 km tunnis... ja kuna mägedes ei liigu ka päris otse.. siis jah... ma ei lasku enam valusatesse detailidesse. igatahes... pärast paari väga valusat kukkumist ja miljonit jõekest, millest ma kõigist korralikult üle ei saanudki..ehk siis põlvini sisse libisesin nt:)... jõudsime lõpuks kohta, kus meile oli vastu tulnud kaks meeskonnaliiget... neil oli kaasas shokolaadikooki ja trip-leiba....ma ei tea, kuidas seda nimetada... väga magus ja energiarohke paluke. aga me olime seega alles POOLE PEAL!!! ja me olime juba 5 tundi matkanud... edasi minnes toppis baasi juht (ehk siis üks nendest kahest, kes meile vastu tulid) iga paarisaja meetri tagant mulle glükoosi komme suhu:) see oli nii lahe ja andis muide NII palju energiat. umbes pooleteise tunni pärast jõudsime ühte hütikesse, kus keetsime midagi tomati-makaronisupi laadset ja sõime-jõime natuke. ja sealt edasi matkasime... päike loojus... meil oli kolm tundi veel ees.. umbes... loomulikult pimedas me enam nii kiiresti ei edenenud... nii... viimased kolm tundi matkasime pilkases pimeduses... ja ma juba arvasin, et ma suren sinna mägedesse...mingit märki ka ei olnud, et need lõppeks!!! pilkase pimeduse all pean silmas loodust, meil olid enamikul (kuid mitte kõigil) pealambid. ja oh seda rõõmu kottpimedas kaljudel turnida:) kui jalad enam ei kanna, sest kohati on nii hullult ära põrutatud(ma kukkusin jää peal ühes kohas nii, et ime, et luud terveks jäid) ja lihased põrgulikult valusad (need lihased, mida kasutad ainult mägedes!)... igatahes... mingi nipiga suutsime siiski jõuda autodeni.. ja siis tunnike autos.. ja koju!!! kus meid ootas soe söök ja soe tuba:D:D:D:D paradiiiiiiiis!!!!














Ma ei oska siia rohkem pilte sisse mahutada. Aga püüan väikese albumitäie lähipäevade jooksul üles riputada teiste juurde. ehk siis www.triinu.msn.ee või siis www.triinu.planet.ee mõlemad viivad samasse kohta;)