Koopad ja üllatuspidu/Caving trip and surprise party

Kaks aastat tagasi toimus minu esimene kokkupuude koobastega. Sel nädalal käisin oma sõprust nendega uuendamas. Erinevalt kahe aasta tagusest matkast matkasime see kord alguses üle mägede ja seejärel veetsime kaks päeva koobastes seigeldes. Matk oli tunduvalt kergem, kui eelmine kord, sest ilm oli täiesti mõistlik ja ei mingit lund. Sellegipoolest oli mul parasjagu tegemist, et hakkama saada, sest meie grupp on tugev ja kiire, alati pole kerge nende tempos püsida. Kuid kõik läks edukalt ning ilma liiga tõsiste vigastusteta jõudsime kõik üle mägede ja seadsime end mugavalt sisse väikeses majakeses koobaste lähistel. Esimesel õhtul ootas mind aga ees üllatus. Kuna mu sünnipäeval paljud inimesed baasist ära olid, siis otsustasid nad, et korraldavad mulle matkal üllatuspeo. Neli noormeest olid ette valmistanud tantsu, Erik käis salaja poes jäätist toomas ja Alex oli kavalalt kaasa võtnud teki. Meil on siin nimelt traditsioon, et tooliga tõstmise asemel loobitakse inimest tekil nii palju kordi õhku, kui aastaid on. Väga hirmuärata kogemus, millest ma juba lootsin, et sel aastal pääsesin, kuid kus sa sellega! Tantsust rääkides.. konkurentsitult kõige jalustrabavam kingitus, mis mulle iial tehtud on! Ning kuna Ole selle ka salvestas, siis jagan seda teiega:) (väike videoke postituse lõpus)

Järgmisel päeval läksime koopaid avastama. Esimene päev ei olnud mul just kõige edukam, kuid teisel päeval, kasutades veidike professionaalsete ronijate abi, tegin koobastes lausa imesid: ronisin üle kuristiku, mis võttis nii mõnelgi minust julgemal ja kogenumal jalad nõrgaks, Köiega kosekese kõrvalt alla, roomasi kohtades, kust ma iial ei uskunud end läbi mahtuvat, kahlasin põlvini jääkülmas kiirevoolulises mägijões ja seejärel kohtasin oma elu katsumust... Kui ma seal vees seisin ja selle kose poole vaatasin, siis tuli tahtmatult nutt kurku, sest ma teadsin, et tagasi teed mul pole. Kui kahe aasta eest see sama väike joake, millest ma ka see kord köiega alla laskusin, hirmus tunudus, siis jah.. see ei olnud midagi võrreldavat sellega, mis mul nüüd ees seisis. Suuresti teiste abiga ja lakkamatult palvetades suutsin ma kuidagi siiski sellest kosest üles saada. Üdini märg, külmunud ja hirmust kange, kuid üles sain... sellest hetkest edasi ei olnud ükski asi enam võimatu! Tundsin end kui elukutseline ronija, ükskõik, kuhu astusin, kõik õnnestus. Väga suur elamus oli igatahes!

**********************************

Two years ago i had my first experience with the caves. This week I had an opportunity to renew my friendship with them. The hike was little bit different this time, instead of caving first and then hiking back over the mountains we did it the opposite way. So we started on Monday, stayed the night in a cabin in the mountains and then on Tuesday evening got to the cabin in Beiarn. I was exhausted after the hike! So I was rather shocked when we gathered after dinner for some sharing and social time and it turned out that they were throwing me a surprise birthday party. 4 guys had prepared the most craziest dance, Erik had bought some ice cream and Alex had brought the blanket with us, so even though I believed that this year I had managed to escape, I was thrown in the air 24 times on that blanket. But since i believe that the dance was the coolest thing ever:) I'm going to share it with you:) (the video in the end)
Next two days we spent explosing the caves. The first day didn't go so well for me, but the second day was awesome! We discovered new exit from one of the caves, found a connection between caves, did some crazy climbing and in the end i faced all my worst nightmares when I had to climb up a waterfall without any ropes or anything. And it looked really high and impossible. Maybe just because I was so scared, but up I got somehow (with a lot of help though) and after that everything felt possible!:)