Koopad ja üllatuspidu/Caving trip and surprise party

Kaks aastat tagasi toimus minu esimene kokkupuude koobastega. Sel nädalal käisin oma sõprust nendega uuendamas. Erinevalt kahe aasta tagusest matkast matkasime see kord alguses üle mägede ja seejärel veetsime kaks päeva koobastes seigeldes. Matk oli tunduvalt kergem, kui eelmine kord, sest ilm oli täiesti mõistlik ja ei mingit lund. Sellegipoolest oli mul parasjagu tegemist, et hakkama saada, sest meie grupp on tugev ja kiire, alati pole kerge nende tempos püsida. Kuid kõik läks edukalt ning ilma liiga tõsiste vigastusteta jõudsime kõik üle mägede ja seadsime end mugavalt sisse väikeses majakeses koobaste lähistel. Esimesel õhtul ootas mind aga ees üllatus. Kuna mu sünnipäeval paljud inimesed baasist ära olid, siis otsustasid nad, et korraldavad mulle matkal üllatuspeo. Neli noormeest olid ette valmistanud tantsu, Erik käis salaja poes jäätist toomas ja Alex oli kavalalt kaasa võtnud teki. Meil on siin nimelt traditsioon, et tooliga tõstmise asemel loobitakse inimest tekil nii palju kordi õhku, kui aastaid on. Väga hirmuärata kogemus, millest ma juba lootsin, et sel aastal pääsesin, kuid kus sa sellega! Tantsust rääkides.. konkurentsitult kõige jalustrabavam kingitus, mis mulle iial tehtud on! Ning kuna Ole selle ka salvestas, siis jagan seda teiega:) (väike videoke postituse lõpus)

Järgmisel päeval läksime koopaid avastama. Esimene päev ei olnud mul just kõige edukam, kuid teisel päeval, kasutades veidike professionaalsete ronijate abi, tegin koobastes lausa imesid: ronisin üle kuristiku, mis võttis nii mõnelgi minust julgemal ja kogenumal jalad nõrgaks, Köiega kosekese kõrvalt alla, roomasi kohtades, kust ma iial ei uskunud end läbi mahtuvat, kahlasin põlvini jääkülmas kiirevoolulises mägijões ja seejärel kohtasin oma elu katsumust... Kui ma seal vees seisin ja selle kose poole vaatasin, siis tuli tahtmatult nutt kurku, sest ma teadsin, et tagasi teed mul pole. Kui kahe aasta eest see sama väike joake, millest ma ka see kord köiega alla laskusin, hirmus tunudus, siis jah.. see ei olnud midagi võrreldavat sellega, mis mul nüüd ees seisis. Suuresti teiste abiga ja lakkamatult palvetades suutsin ma kuidagi siiski sellest kosest üles saada. Üdini märg, külmunud ja hirmust kange, kuid üles sain... sellest hetkest edasi ei olnud ükski asi enam võimatu! Tundsin end kui elukutseline ronija, ükskõik, kuhu astusin, kõik õnnestus. Väga suur elamus oli igatahes!

**********************************

Two years ago i had my first experience with the caves. This week I had an opportunity to renew my friendship with them. The hike was little bit different this time, instead of caving first and then hiking back over the mountains we did it the opposite way. So we started on Monday, stayed the night in a cabin in the mountains and then on Tuesday evening got to the cabin in Beiarn. I was exhausted after the hike! So I was rather shocked when we gathered after dinner for some sharing and social time and it turned out that they were throwing me a surprise birthday party. 4 guys had prepared the most craziest dance, Erik had bought some ice cream and Alex had brought the blanket with us, so even though I believed that this year I had managed to escape, I was thrown in the air 24 times on that blanket. But since i believe that the dance was the coolest thing ever:) I'm going to share it with you:) (the video in the end)
Next two days we spent explosing the caves. The first day didn't go so well for me, but the second day was awesome! We discovered new exit from one of the caves, found a connection between caves, did some crazy climbing and in the end i faced all my worst nightmares when I had to climb up a waterfall without any ropes or anything. And it looked really high and impossible. Maybe just because I was so scared, but up I got somehow (with a lot of help though) and after that everything felt possible!:)

DTS Nordtun 08/09

Esimene kuu on möödas ja seega aeg lisada mõned pildikesed. Pikka juttu ei oskagi lisada, selja taga on kaks võrratut matka ja kaks nädalat loengutega. Meie 11 õpilast on fantastilised! Võimatu on leida sõnu, et kirjeldada, kui palju annab juurde see, et koos matkamas käime, sest just seal näeb inimeste tõelist palet ja seda, kui suur võib süda olla.

****************************************************

The first month is behind us and it's time to add some pictures. I am not going to write too long this time, but just mention that we have had 2 wonderful outdoor trips and 2 weeks of good teaching. The students are simply amazing! I love them so much!!! It's so cool to get to know them more and more and see how they open up during the trips and sharing times.

Svartisen

Svartisen on Norra suuruselt teine liustik, mis on nii mugavalt meile suht külje all:)
Selle aasta viimane outdoor trip pidi olema kajakide ja kanuudega ümbruskonna saartele, kuid ilmateade lubas tuult ja vihma, ning juhtkond otsustas hoopis liustiku kasuks. Sealne turismikeskus palus meie abi talgute korraldamisel: esimese päeva veetsime hoolega tööd tehes. Minu, Kjersti, Sofia ja Idari ülesandeks oli üks umbes kahe jalgpalliväljaku suurune maa-ala kividest ja metsaäär maha langenud puudest puhtaks teha.. meil oli traktor:) millega Idar uhkelt ringi tuututas... ja meie kasti ronisime:) päeva lõpuks olime surmväsinud, läbi vettinud ja külmunud... sest meil ei ole siin ilmad veel nii soojad, kui Eestis... ja terve päeva sadas vihma ja vahepeal isegi lörtsi ja rahet. Kui me kella 5 paiku õhtul töö lõpetasime ja oma laagriplatsile tatsasime, siis taipasin, kui hea see ikka on, et me ööbime püstkodades, ega pea hakkama varjualuseid ehitama:) ja kuna me ei pidanud liiga pikalt matkama, et oma laagripaika jõuda (tunnike autoga ja 20 minutit paadiga.. ja seejärel oli meile turismikeskusest buss vastu saadetud), siis oli meil kaasas enneolematu hulk head sööki.. ja me sõime korraliku õhtusöögi, mis ei meenutanud just liiga palju matkatoitu:)
seejärel jagunesime kaheks: poisid eraldi ja tüdrukud eraldi ja jutustasime, mida me üksteise juures kõige enam hindame. Väga võrratu õhtu oli... istuda tule ääres ja kuulda igasugusid häid asju iseenda kohta. Poisid olid ka hot tub'i kuumaks kütnud... kuid ilm oli endiselt ääretult nigel... ja KÜLM... aga Jacoline teatas, et kas kõik või mitte keegi:) niisiis ei jäänud mul palju muud üle, kui see atribuut ka esimest korda elus ära proovida... panin ennast hästi soojalt riidesse ja võtsin veel lisakampsuni kaasa, et ma tee peal ei külmetaks, kui sealt märjana tagasi tulen. See oli nimelt natuke meist eemal, posite telgi lähedal, jõe ääres. kohale jõudes koorisime end riidest lahti ja ronisime ülikuuma vette:) ja no oli ikka hea küll!!!! liiga hea isegi... kohe kuidagi ei tahtnud sealt enam välja tulla. siiski nii palju käisime väljas, eet ennast jões veidike jääkülma liustikujärvest tuleva veega pritsida... aga noh, nagu Norrale kohane, selleks et jõe äärde saada, peab paljajalu mägesid ronima:)
Lõpuks siiski välja ronides avastasin, et külmast pole juttugi... vudisime kiiresti telkidesse ja soe öö oli garanteeritud.
Järgmisel hommikul ärgates ootas meid ees imeilus ilm. oh seda rõõmu, et otsustasime esimesel päeval tööd teha ja teisel päeval matkata! nii siis asusimegi teele.. pidi olema lihtne matkake mööda enam-vähem siledat maad, ehk siis mitte mägedesse. kuid mingil hetkel avastasime, et noh... me oleme jõudnud oru lõpuni... ja ees on vaid mäed:) ja tagasi minna tegelikult väga ei taha.... noh... loogish ju... ma ei kujutaks enam ettegi, et matk peaks olema lihtne:) kohutavad flashbackid olid iga natukese aja tagant, kui me taaskord põlvini lumes hanereas mäkke ronisime... see oli mulle ka esimene kord päriselt natuke otse üles turnida.. Rossi kommentaar mu selja tagant: 'Triin, palun püüa käe ja jalatugedeks mitte lahtist kruusa leida:)'... aga jah, üles me jõudsime. oooo!!! ja me nägime laviini.. kohe päris laviini, meist ohutus kauguses, kuid see müra! väga väga väga võimas vaatepilt oli!
Kuid seejärel oli vaja alla saada. mägi, lumi... hmmm.. mis te arvate, kas me lasime liugu või jaa... alguses ei olnud see väga võimalik, sest lumi oli väga sula... aga mingil hetkel muutus see lausa tahtmatult võimalikuks, ehk siis ma libisesin vastu tahtmist... jah, see oli suht ohtlik, sest ennast pidurdada oli raske... viimane kord pääsesin napilt terve nahaga.... libistasin mina end suht kontrollitult istuli mäest alla.. olin juba peaaegu pidurdanud, kui vääratasin kuidagi ja keerasin tahtmatult selja ette ja hakkasin tagurpidi suure hooga edasi libisema, kuid lumi oli kohe lõppemas ja ees oli mets ja järsak... nii ma siis kiljusin täiest kõrist ja Ross sõna otseses mõttes sukeldus mind päästma.. koostöös kohaliku kasega sai ta sellega ka edukalt hakkama... nimelt lõpetasin ma sõna otseses mõttes puu otsas... (see kasvas mäe seljakult.. niimoodi natuke viltu...)
Kui me lõpuks alla jõudsime.. oli lihtsast tasase maa jalutuskäigust saanud korralik 7-tunnine matk üle mägede... (tipp, mille ületasime, oli ligi 900 meetrit.. alustasime merepinnast). Lance, kes oli meist laagripaka maha jäänud, oli meile valmistanud järjekordse imelise õhtusöögi: grill- liha. Sel õhtul läksime juba vägagi vabatahtlikult uuesti hot tub'i:)
Kolmandal päeval läksime liustikku vaatama. Päris liustikule me minna ei tohtinud, sest meil ei olnud giidi, kuid oma käega katsusime ära siiski. pärast suure hulga piltide tegemist vudisime tagasi alla, sest olime juba hilinenud paadikesele, mis meile vastu tuli.
Koju jõudes oli ilm endiselt ilus.. natuke üllatav, arvestades seda, et meil siin ilmad kolm korda päevas vahelduvad:) aga nüüd oli juba kolmas soe ja päikeseline päev järjest:) Selle tähistamiseks korraldasime siin poolsaare tipus väikese pikniku... ja veetsime võrratu õhtupooliku... heh...


nüüd võib ikka tõsiselt öelda, et meil ööd ei olegi enam:) kella 11 paiku paistab veel päike:)
tol ööl sain hakkama ka oma esimese terve öö üleval olemisega sel aastal:) ja järgmise päeva magasin lihtsalt maha.. aga ilus oli vaadata päikesetõusu...
Kuid see, et kanuutamine ära jäi, ei tähenda veel sugugi, et ma käppa selles vallas ka valgeks ei saanud! Eelmisel nädalavahetusel käisime kuuekesi siit mööda ranniku äärt mõlatamas. Väga lahe oli sinnamaani, kui ootamatult tugev tuul tõusis ja meid korralikult sasis ja loksutas. Õnneks me siiski ümber ei läinud. See oleks jääkülmas fjordis suht õnnetu seis olnud.

Aga siin veel mõned pildid meie matkast:

17. mai!

Täna on 17. mai, Norra konstitutsioonipäev. Suur pidu ja pileerkaar. Hetkel meie maakonnale iseloomuliku sombuse ilmaga.

Kevad Nordtunis

Viimase kahe-kolme nädala jooksul oli meil siin ainult kolm neli ilusat ilma.. ülejäänud aeg pilves ja sajune. Kuid see ei takistanud meid vallutamast uusi tippe ja külastamast vanu tippe, kus ülistasime ja palvetasime. Viimased 4-5 päeva on aga fantastiliselt ilusad olnud! lauspäike ja soe... tõsine suvetunne tuleb:) Ja lihtsalt mainin, et päike loojub meil hetkel poole 11 paiku, öösel pimedaks enam ei lähegi, veidi hämardub kella 12-2 vahel:)
Mis on pärast mini outreachi üldse toimunud? meil oli kolm nädalat loenguid: südame hääl, kutsumine ja õigustest loobumine (eesti keeles kõlab see veidralt... calling and giving up rights oleks see inglise keeli) ja viimase nädala teemaks oli misjon.
Elu tiksub siin tavalist rada... väike erinevus on võib-olla see, et inimesed püüavad rohkem aega koos veeta, sest eks me kõik tunne, et kool hakkab läbi saama.
Viimased paar nädalat on meil käimas olnud mäng... ülekooliline... ja kõiki hõlmav salajase ülesande mäng, mis kohati üle piiride läheb. so.. what's the deal? meil on kolm tiimi ja iga nädal uus ülesanne... salajane ülesanne, mida peame täitma... üks olulisemaid reegleid selles mängus on, et sellest ei tohi avalikult rääkida.. kui toas on teisi inimesi peale oma tiimikaaslaste, tuleb kasutada koodikeelt... ja üksteisele käki keeramine on rohkem kui lubatud.. Esimene ülesanne oli minu tiimil veenda staffi liikmeid pikniku ajal, et me oleme venelased ja eelmine päev oli olnud 22.jaanuar 1905 (verine pühapäev). teised tiimid olid prantslased ja ameeriklased... kõigil selja taga revolutsioonilised sündmused. Staff, kes mängust teadlik ei olnud oli rohkem kui sügavas hämmingus, kui kõik õpilased kui ühest suust sonima hakkasid... ja ei selgitanud ka, miks nad nii veidralt käituvad! nalja oli nabani:)
Järgmine ülesanne oli Hanna ja Idari ülistamine. hehhe.. Hanna on meie koolijuhi abi ja Idar niisama asjalik.. asjapulk kooli juhatuses. miks nemad? sest nad lõpetavad sel aastal oma kaheaastase teenimisaja siin. Ja nii oligi iga tiimi ülesanne neid võimalikult palju õnnistada ja üles tõsta:) siinkohal läks asi natuke üle käte... sest iga tiim püüdis teiste tiimide ettevõtmisi tuksi keerata...
Eelmisel nädalavahetusel oli meil taaskord Dive weekend -- laager, mida korraldame oma kohalike noortele. Teemaks oli tõde. ja õhtujuhid Matt ja Rune kehastusid the Truthmanideks. yeah... nalja sai palju, kuid see polnud peamine. Noored olid väga huvitatud ja esitasid väga sügavaid küsimusi:) me olime kõik ääretult meeldivalt üllatunud. See kord oli üldse rohkem õpetust ja veidi vähem niisama funi, kuid paistis, et laagrilistele meeldis nii isegi veel rohkem, sest jah, nad olid väga vaimustuses.
Pühapäeva pärastlõunal, kui laager lõppes, sõitsime Bodosse, kus tiim ühest teisest Norra YWAM baasist tantsushow korraldas. Järgmisel päeval tulid nad kõik meile siia külla ja peatusid kolm päeva meie baasis. Nad on oma showga pool maailma juba lääbi tuuritanud:) Midagi karjuvalt erilist see ei olnud, kuid meeldiv meelelahutus.
Kolmapäeval läksime oma viimasele outdoor tripile.... aga sellest kirjutan juba paari päeva jooksul pikemalt:) ja lisan OHTRALT pilte:):):)
Oh, see uudis ka, et ma ei tule pärast kooli lõppu otse koju Eestisse. Lähen siit koos staffiga Saksamaale ühele koolitusele!!!:) väga väga väga sillas olen, sest esiteks juba see, et mulle tehti ettepanek kaasa minna ja teiseks see, et kuigi ma oma avalduse saatsin mitu nädalat pärast teisi, mu jaoks ikka veel ruumi oli... jeeee:)