Kalapaadi-matk

Heipa!

niisiis... meil siin traditsiooniline Norra ilm: vihmane. AGA eelmised neli päeva olid imeilusad, päikeselised ja soojad. vaid öösiti tibutas natuke vihma. miks ma seda nii rõhutan? sest nagu pealkirjast aimata võib, käisime me jälle matkamas:) seekord kalapaadiga. pakkisime meie teisipäeva hommikul oma kodinad kokku ja laadisime end kolmekümnekesi ühe vana kalapaadi (minu arust väike kalalaev) pardale.
meie eesmärk oli minna mõningatele saartele, palvetada sealsete elanike eest, veeta üks päev tegeledes ühe saare lastega, matkata natuke mägedes ja teha mäetipudes ülistust. ja otseloomulikult püüda ohtralt kala ja nautida mereõhku, laineid ja üksteise seltskonda.
magasime me paadis. kuidas mahuv sellisesse pisikesse kalapaadikesse ära 30 inimest? imelihtsalt, kui toppida kaks kihti alla vanasse kalalaoruumi, viis tükki kajutise ja ülejäänud puistada laiali üle teki:) hehhe... ehk siis kaks kihti all laoruumis kujutas endast seda, et me magasime osad võrkkiikedes ja osad põrandal, mõned väga ilmastikukindlad eksemplarid veetsid öö lageda taeva all. 90% nendest said küll ka väikese ootamatu vihmasaju (Triin, Norras ei ole vihmasadu kunagi ootamatu!!!) tõttu suht läbimärjaks, kuid alla nad ei andnud:).
minul oli au magada kaks ööd kolmest võrkkiiges:) viimase öö kolisin vabatahtlikult põrandale ja see oli imetark otsus, sest järgmisel hommikul hakkasime sõitma kell 7 ja kuna olime kõige kaugemal saarel, ehk siis natuke juba avaookeanil, olid lained päris nunnud. võrkkiiged tegid selliseid õhulende, et anna olla:D aga põrandal oli hea nautida seda vägevat lainetust: ühel hetkel on põrand all, järgmisel ei ole... aga nüüd kiirustan ma natuke liiga ette..
esimesel õhtul maabusime ühe väikese saare imearmsas sadamas.
esimene asi, mis kohe plaanis oli, oli paadilt vettehüpped. kes ei tahtnud külma tunda ja lahti riietuda, sai vettehüppeid katsetada veekindlates ülikondades. niiet jah, see oraanz teletupsu moodi olend seal piltidel olen tõepoolest mina. ja jah, ma tõepoolest hüppasin paadilt vette. ok ok... pigem mind lükati:) aga teadmiseks neile, kes mind väga ei tea-tunne, siis ma ei ole elu sees vette hüpanud kõrgemalt, kui paar cm veepinnast kõrgemal! (ma ei oska ujuda ka!) esimene ehmatus oli meeletu! sest natuke vett sai ikkagi sisse!!! ja see oli niiiii soolane!:) aga siis ma tundsin, et ma ei vajugi põhja ning siis suutsin juba seda tõeliselt nautida, et keset sügist suht jääkülmas vees suplen! loomulikult ei olnud mina ainuke, kes katsetas. nii mõnigi läks lõpuks õige julgeks kätte ära ja nägime kõikvõimalikke vigurmaandumisi. nalja oli nabani ja vett üle pea.

õhtul korjasime kogu oma kamba kokku alla "magamistuppa" ja jagasime tunnistusi. ehk siis mõned meist rääkisid loo, kuidas nad kristlasteks said ja kuidas nad DTSi sattusid.
seal veetsime ka öö, et järgmisel hommikul ronida Lõvipea mäe tippu. Mägi oli järsem kui eelmine tipp, kuhu me ronisime, seega olime päris võhmal omadega, kui lõpuks sinna üles kohale jõudsime, kuid sealt avanev vaade oli seda vaeva mitmekordselt väärt!!! (suurel pildil, kus me mäetippu poole vaatame, oleme tegelikult juba suurema osa maast läbinud... veel on minna viimane lõpp)






(Pildil on vaade paadist kogu Lõvipea saarele)
Kui kõik olid ohtralt pilte vorpinud sellest võrratust vaatest, võttis Idar kidra välja ning jagas laiali laululehed. mul tulevad lihtsalt pisarad silma, kui ma mõtlen tagasi selle vaatepildi peale, mis seal mäetipus oli: umbes 30 inimest seal tipus, igaüks isekohas... ülisamas Jumalat. see vaade oli vägev.. olla rohkem kui 300 meetri kõrgusel, sinu kohal on sõna otseses mõttes ainult sinine taevas ja mitte midagi muud... sinu all laiub ühel pool meri, mis on saarekesi täis pikitud ja teisel kaljud ja kaugel kaugel all väike linnake, kus sadam on. nii me siis ülistasime ja palvetasime kõigi nende saarte elanike pärast, kes seal on. samuti palvetasime ka oma outreachi sihtkohtade (Gröönimaa, Šveitsi ja Tiibeti) pärast.
seejärel matkasime alla tagasi. vahepeal oli aga meie laevukese kapten pidanud lahkuma, seega oli meil ligi kaks tundi kauem aega alla tulla... niisiis saime igaüks ise valida, kas minna käia ära ühes väikeses tipus või lihtsalt võtta natuke vaikset aega.
õhtul sõitsime teise saarekese sadamasse. seal vedasime pooled oma kaasas olevatest euroalustest veidike eemalolevasse lahesoppi, mis parasjagu mõõna tõttu veevabam oli ning tegime hiiglasliku lõkke ning jagasime veel natuke oma lugusid.

järgmisel hommikul sõitsime edasi. seekord siis kõige kaugemal, suht juba avaookeanis olevale saarele. see on saar, kus on iga aasta grupid meie koolist käinud nädalasel mini-outreachil. niisiis oli lastel, keda oodata ja nii mõnigi meie grupist igatses "oma" lapsi uuesti näha. lainetus oli päris korralik. köögis tuli nõud kastidesse pakkida ja põrandale panna:)
niisiis veetsime suurema osa päevast kohalikus koolis lastele erinevaid mänge korraldades. ainuke halb asi oli see, et kuna ma ei oska norra keelt, siis see tekitas väikese bajrääri. aga see sai ka siiski murtud lõpuks:)
niisiis pärast seda lustakat päeva ootas meid paadis mõnus õhtueine ja seejärel läksime vaikselt tuttu. sel ööl riputati üles ohtralt lisa võrkiikesid, sest kõigil soovitati sees magada. ees ootas varajane väljasõit ja mitte kõige ideaalsemad tingimused väljas magamiseks. niisiis nägi meie väike plekk-kambrike väga tihe välja:) nagu ennist mainisin, siis kolisin ma põrandale ja ei kahetse seda hetkeksi:) sest see võimaldas mul hommikul laineid nautida selle asemel, et ma oleks pidanud üles ärkama liiga kehva enesetunde tõttu.
veel mõned tunnid meresõitu, siis tunnike autoga ja olimegi tagasi baasis. sellest ajast saadik ei ole pesumasinad vist väga puhkust saanud:)
niisiis. reklaam: kõik need pildid ja paljud veel on üleval ka minu albumis: triinu.msn.ee.

pühapäev

vaikselt vaikselt hakkavad inimesed jälle kogunema.. ja see on HEA! te ei kujuta ettegi, kui tühi siin eile oli:) mis toimus? iga kahe nädala tagant hakkame me neljas erinevas kohas noortekaid korraldama. seega see nädalavahetus oli esimene kord. me oleme jagatud nelja gruppi, üks kamp jääb siia ja ülejäänud kolm sõidavad erinevatele saartele ja jäävad sinna ka ööseks, sest praamiliiklus on suht harv. meie väikegrupp sel nädalal oma saarele ei läinud, seega olime siin koos nendega, kes siin kohalikku noortekat korraldavad. niisiis oli pool rahvast kusagil kaugel laiali. ühed tulid eile hilisõhtul tagasi, teised tulevad alles täna õhtul. ja eile saabusid lõpuks ometi ka meie viimased õpilased!!! Alla ja Arslan Kasastanist. Kolmenädalase hilinemise põhjus oli mingi tobe bürokraatia.. nad ei saanud oma viisasid korda. aga nüüd on nad siin ja see on tore:)
kuna nädalavahetused on ülejäänud osas alati vabad, siis on inimesed kõik kuidagi laiali ja midagi tarka nagu ei oleks teha:) naljakas on olla niisama.
aa.. nagu ma mainisin, siis mu albumis on uusi pilte: triinu.msn.ee. natuke seletan ka, muide tunduvad need vb liiga segased:) esimesesed pildid on meie social eveningust... ma ei oska seda kuidagi eesti keeles nimetada.. nagu siis selline õhtu, kus me kõik hängime koos ja on organiseeritud seltskondlik programm. siis seltskonnamängude õhtu? igatahes. me mängisime vana-head amööbi mängu:) amööbist konnaks, konnast inimeseks, inimesest supperinimeseks. seejärel anti meile umbes pool tundi aega ja neljastes gruppides pidime tegema TV saate "News update from Nordtun"... tingimused olid, et iga grupp peab jäljendama endast järgmise grupi igat liiget. see oli killer õhtu! igas mõttes. minu jaoks oli näitlemise osa päris raske... seega lõin natuke verest välja pärast... kuid tegelikult sain hullu moodi naerda:) kõik said. kahju on, et keegi seda filmile ei saanud.
Nii veel: Triin küpsetas leiba! ok ok.. ma tean, et see ei ole midagi niii erilist, kuid ikkagi natuke oli. me küpsetame siin igaks hommikuks värsket pannileiba ise. see läheb sõna otseses mõttes nagu soe sai:)
ja ühel õhtul.. see oli siis reedel, teatab õhtusöögi ajal üks poistest, et meie baasi üks juhtidest läheb kalale, kes tahab kaasa minna. loomulikult Triin tahtis! sest Triin on ju vana kalamees:) läksimegi siis tema megalaheda paadikesega merele ja õngitsesime natuke aega. tulemused ei olnud väga kiita, sest tegelikult oli kell natuke palju juba. aga siiski, ühe kala me saime. ja mina sain konksu otsa midagi väga ebatavalist: meritähe! see kuivab nüüd kuuri all, sest ma kavatsen selle endale jätta.


niisiis... sedasi oleme meie siin elanud:)

:)

niisiis... ma nuputasin lõpuks välja, et ma saan pilte lisada ka siia:) aga fotogalerii on ka veidi kenamaks tehtud. ma olen siiski alles algaja:)

Siin saan kommenteerida. varsti hakkan siia lisama pilte kõigist meie grupi liikmetest, kes siin on ja siis jutustan kõigist....et saaksite aimu, kes ja mis siin on:)

mõningaid pilte

Terekest jälle!

meil siin läheb kenasti:). eile käisime abiks kohalikul talupidajal. mis on hetkel kõige aktuaalsem talutöö?? loomulikult kartulivõtt:) kas mul täna selg ja jalad valutavad või jah... aga tore oli:) väike kartulisõda ja võidukorjamine. lõunapausiks tõi peremees meile kastitäie jäätist:) vahva oli. õhtul käisime kõik kolmeste gruppidena kohalikes peredes õhtustamas. mina sattusin ühte punti Lance ja Idariga. nad mõlemad on tiimiliikmed, Idar on norrakas ja Lance on Texasest. väga lahedad tegeleased mõlemad. Külla läksime kõrvalmajja:). seal elab noor abielupaar, mees on pärit Bulgaariast ja naine Norrast. nii me siis sõime ja kuulasime natuke bulaaria rahvamuusikat:) ja siis sellele otsa väga karmi hevimetalit:) sest just nimelt seda muusikat viljeleb peremees ise ka natuke. aga natuke veel lähemalt nendest. mees töötab siin kohalikus taastusravi keskuses füsioterapeudina. õigemini on ta siin pooleaastasel praktikal. tema naine töötab ka siinsamas vanadekodus. väga armsad inimesed.

loengute teemaks on sel nädalal Jumala Sõna. ehk siis õpime Piiblit:) väga põnev..täna kaks esimest tundi keskendusime Vana Testamendi kronoloogiale ja ajaloole... niii tahaks veeel sügavamalt ja rohkem sellest teada, sest see on lihtsalt nii põnev.. just see, kui vaadata, kuidas see kõik vastab ikkagi väga ajaloole.. mitte, et ma arvaks, et ei vasta:) aga noh.. põnev on seda jälgida paralleelselt maailma ajalooga... selle sees. ühesõnaga: huvitav.

aa... üks halb asi on ka siiski juhtunud minuga:( nimelt on minust saanud kohvisõltlane. ma ei saa alustada oma päeva ilma tassi kohvita (mida tõelised kohviinimesed loomulikult solgiks nimetavad, sest seal on piima vähemalt sama palju kui kohvi ja suhkurt pool toosi täit:)), kui seda üritan, siis jään kas tukkuma loengus või olen lihtsalt väga tujutu ja väsinud. see tuleneb arvatavasti lihtsalt sellest, et siin on kogu aeg nii palju teha. õhtul lähen hilja magama ja hommikul kell pool 8 on juba hommikusöök. ma pidin enne veel varem ärkama, sest olen ju köögitiimis.. aga nüüd sättisime nii, et jagasime hommikusöögi toimetused pooleks: Ivy ja Kriss teevad hommikusöögi ettevalmistused ja meie Olgaga peseme pärast nõud. kõik on rahul:) mis nimedesse puutub, siis ma püüan teid natuke varsti kurssi viia meie siinse elanikkonnaga.. ja neid teile natukehaaval tutvustada... seega nüüd te teate juba mitut nime:)
seda ka, et panin mõned pildid üles... hetkel ei tööta see album veel väga hästi, ma pean midagi paremat välja nuputama, kuid midagi seal siiski näha on. www.triinu.msn.ee
suured kallistused teile siitpoolt!!!

loengute ootuses...

niisiis.. mis on vahepeal huvitavat toimunud... ei olegi nagu väga midagi... palju on vaba aega... aga see muutub peagi, sest kohe kohe (kell on poolkaksteist õhtul) peaks saabuma meie esimene õppejõud:). lugu lihtne: loengud pidi algama täna, kuid tema lennuk ei saanud halva ilma tõttu Bodos maanduda ja pidi edasi lendama... kaugemale põhja... seega jah, läks tiba kauem aega. homme on siis esimene loeng:) tegemist on muide endise näitlejaga.. niiet tegelikult kannab terve homne päev draama nime... ehk siis me hakkame näitlema:)
täna määrati meie kohustused. mina olen köögitoimkonnas... priviligeeritud viisik:) ainukesed õppilased, kellel on lubatud köögis käia -- sanitaarnõuded on siin väga karmid ja ranged.. muidu lendab mõni kuri (kon)troll sisse ja paneb kooli kinni.
aaa... mis täna veel oli:) me käisime sporti tegemas kohalikus võimlas. natuke üle tunni aja kreisisid mänge, sest üks meie välitegevuse juhte teatas, et mitte kõik meie seast ei ole päris ideaalses vormis :O!!! igal juhul mängisime mingeid väga vägivaldseid võistkonnamänge:D mille käigus nii mõnigi tüdruk viga sai... (ma ei pea ennast silmas!). üldiselt oli see muidugi lahe ettevõtmine:) ma viskasin isegi värav-/käsipallis ühe imeilusa värava... nii rahul olin endaga.. hehehhe..
veel tutvustati meile täna meie organisatsiooni uhket ajalugu:).. te ei taha vb teada, kuid ma tahaks hirmsasti minna selle organisatsiooni raames veel edasi õppima... äkki isegi kraad teha... ee ei ole teoloogiline kõrgharidus puhtalt... pigem just.. praktiline. igatahes... ma ei tea.. hetkel on miljon mõtet peas.
vaimulikust küljest? Jumal on olnud nii hea. ja ma olen tundnud tõelist sidet Temaga.. aga alati, kui minna Talle lähemale, siis tulevad ka rünnakud. ehk siis: jah, mul on natuke raske mõnes mõttes. mõningad sisemised võitlused ei anna kohe kuidagi rahu. kuid ma annan endast parima, et mitte alla jääda. usun, et kui ennast sellest suurest ja haigutavast lõksust, mis hetkel otse mu ees seisab, mööda saan, siis see kasvatab mind palju tugevamaks, kui ma iial muidu saakski üldse. vot.
aga sadatuhat kallistust kõigile teile kallitele!!! igatsen natuke:) ikka ju... hehhe... aga jah...

MA OLEN ELUS!!!!

seda on täiesti võimatu sõnadesse panna... mida ma seal matkal läbi elasin ja tundsin. hetkel on täiesti tunne, et ma ei suudagi kirjutada... hakkan nii nutma kohe! lihtsalt VÕIMAS!!!! võimas on teha midagi sellist koos Jumalaga. olen ennegi matkanud ja teinud igasuguseid asju.. kuid see... kirjeldamatu!!! kuid siiski.. ma püüan natukene edasi anda vähemalt sündmusi... sest seda emotsiooni ja tunnet, mis minu sees hetkel on.. seda ei ole võimalik kirjeldadagi!

niisiis.. matk algas kolmapäeval. hommikul vaatasin aknast välja: vihma sadas. just great! aga noh.. mis seal ikka... matk mägedes. lihtsalt väie vahemärkus: kui norrakad räägivad sügisel matkast mägedes(saarel) siis see tähendab rabamatka mägedes!!!:) tänu taevale, et ma ostsin endale selle villase aluspesu ja veekindlad püksid!!! ma oleks vastasel juhul esimese kolme kilomeetri peal surnud olnud! saapad sain ka siit laenata ja need olid hämmastavalt head. mul ei ole ÜHTEGI villi!! mitte ühtegi!!! esimest korda elus! igatahes.. vesi oli kogu aeg üle jala:) kaljud olid suht libedad.. ja muda oli libe:) ja sügav.. aga see oli nii lahe... kuigi ka natuke raske.. aga ikkagi lahe.. matkata mägedes. sõna otses mõttes muide.. mitte mööda teid või radu... lihtsalt, meie matkajuht Anneke (kreisi norrastunud hollandlane:)) ees ja meie tema järel..
olime jaotatud neljasteks gruppideks, kellega me terve matka koos magasime ja sõime. niisiis... väga pikalt me õnneks esimesel päeval nende suurte seljakottidega mägedes ei mütanud... paar-kolm tunnikest ja me jõudsime oma ööbimispaika. siis oli meil natuke aega,e t koormakatetest endale varjualused ehitada, lõkke jaoks puitu koguda ja süüa teha. vihma sadas jätkuvalt:) väikeste vahedega.. aga siiski.. suht pidevalt. õhtul istusime lõkke ääres ja lihtsalt.. suhtlesime.. kõik oli lihtsalt niii märg:) ükskõik, kuhu sa astusid, sealt lihtsalt lirtsus vett välja... ja taevast kallas seda aina juurde! aga lahe oli!

terve öö sadas meeletult. minu magamiskott sai märjaks ainult imenatuke.. seega..pold hullu. mis oli hull.. oli see: teen mina hommikul silmad lahti ja näen, et Linda-Maria lükkab koormakatet ülespoole, et vesi selle pealt ära valguks... vesi valgub otse minu saabastesse!!! ta oli need kogemata öösel jalgadega kuidagi katte alt välja nihutanud ja need olid jah..läbimärjad... ma siis lihtsalt kallasin vee nendest välja.. panin villased sokid jalga, kilekotid ümber ja saapad jalga. polnudki väga külm. aga ega need kilekotid püsisid paigal ju vaid pool tunnikest, kuigi ma olin need ka teibiga kinnitanud:( aga külm ei olnud! ELAGU VILLASED SOKID!!! (ja kõik muu villane ka!!! villane aluspesu+sokid on mägedes ellujäämise alustalad). igatahes, teisel päeval jätsime kotid laagripaika ja läksime mäetippu vallutama. see oli vägev. lõpp läks ikka juba täiesti järsult otse üles, niiet see meenutas natuke ehtsat mägironimist... ühesõnaga: lahe oli!!! teise päeva kohta peaks mainima ka seda, et paaril korral võis isegi päikest näha:) enamiku ajast siiski sadas. õhtul jagasime lõkke ääres tunnistusi. ja kuivatasime sokke. ja saapaid. sellest oli muidugi vähe kasu.. aga vähemalt tundus, et ehk on:)
seejärel jälle vihmane öö meie lendleva koormakatte all:)

Kolmas päev: ärkame üles. läbimärjad sokid... läbimärgadesse saabastesse.. laager kokku ja teele. salaja oli üks tiimiliikmetest, kellega mina koos selles väikeses söömis- ja ööbimisgrupis olin, meile öelnud, et kolmanda öö magame me tegelikult väikeses majakeses järve ääres. seega oli puhas rõõm ja nauding teadmisest, et ükskõik, kui märg ma ka ei ole... õhtul ootab ees väga mõnus ja soe majake:)
sel päeval tegime iga natukese aja tagant peatuse ja mängisime kõikvõimalike usaldusega seotud mänge. kõige tipp oli see, et pisut enne majakest kästi meil kotid raja kõrvale maha panna ja veidike mäkke ronida. ma teadsin, et kolm tiimiliiget olid ees teele läinud... et midagi ette valmistada, kuid päris selleks, ms tulemas oli, ma valmis ei olnud! köiega laskumine. ja ikka minu jaoks väga korralik laskumine. natukene mööda kaljuseina ja siis umbes 10 meetrit nn vabalangemist. ma hakkasin juba paljalt rakmete nägemisest värisema!!! mõte, et ma peangi lihtsalt minema ja üle kaljuserva ronima... EIIIIIIII!!!!! aga ma tegin seda siiski!!! libedalt asi ei läinud! ma libastusin peaaegu kohe, kui olin ühe jala üle kaljuserva saanud ja jäin sinna kuidagi rippuma! ma ei mäleta kuigi palju... õhtul me rääkisime sellest ja siis see noormees, kes instruktor oli, jutustas, et ma olin tahtnud üles tagasi minna:) mis oli loomulikult võimatu juba... ja kõige naljakam oli see, et mu vasak käsi jäi köie ja kalju vahele kinni:):) köis oli täie pinge all, sest mu raskus oli juba selle peal... ja siis ta ütles mulle, ok... kõik on korras, lase lihtsalt käsi lahti ja hakka laskuma.. mina vastu: ma ei saa.. see on seal kinni:):):) see esimene hetk, kui ma kukkusin, siis ma arvasin, et suren. ma olin ikka päris parasjagu kõrgel. kõrgemal kui see laskumine, sest me ei laskunud päris alla välja... seega see kukkumine oleks olnud ikka tubli 100 meetrit või rohkemgi. kuidagi õnnestus mul mu käsi vabaks saada ja laskuma hakata.. jalad värisesid nii meeletult, et see oli lausa poolvõimatu! ja siis tuli see koht, kust edasi pidi vabalt, ilma seinata laskuma.. ja ma libisesin sealt ka alla:) nii ma siis kõõlusin seal maa ja taeva vahel.. ainus mõte: ÄRA VAATA ALLA!!! ja loomulikult ma kohe selle peale vaatasin, et kui palju mul veel minna on! ja siis hakkas pea ringi käima!! edaspidi vaatasin ainult kaljuseina, mis oli kaugemal mu ees. ma teadsin, et all on Lance, kes mu kinni püüab ja vastu võtab... seega siis oli suurem hirm juba kadunud:) jõdsingi alla ja haarasin temast kinni. Lance on niisiis üks hästi väikest kasvu ja hästi lahe Texasest pärit tiimiliige. igal juhul.. ma värisesin niiiiii meeletult, kui ma lõpuks ta kätevahele jõudsin, et see oli ikka karm. ma suutsin vaevu vaevu üldse püsti seista!:) aga jah... see OLI VÄGEV!!! ma olin enda üle nii uhke, et ma seda siiski tegin... ja pärast sain veel kiita ka:D:D:D:D et ma polnud nii paanikasse sattunud, et oleksin oma pidurikäe lahti lasknud. kui oleksin seda teinud, siis oleks see pidur kinni jooksnud ja mul oleks olnud väga raske seda uuesti lahti saada, et edasi laskuda.
õhtul ootas meid see imehubane ja nunnu majake, kus me kamina, küünalde ja õlilampide valgel õhtust sõime ja taaskord tunnistusi kuulasime. väga väga väga eriline tunne oli...

mulle hakkas alles selle matka jooksul kohale jõudma, et tegelikult ka.. need umbes 20 inimest ongi need, kellega ma järgmised peaaegu 9 kuud koos veedan! hullumeelne... aga ma vaikselt hakkan juba neid vähem kartma... ja tunnen, et selline väike soe armastus on tärkamas. igatahes. et nii palju siis sellest matkast. nagu ütlesin, sõnades ei ole võimalik edasi anda seda kõike, kuidas ma end tunnen. ma olen Jumalale niiii tänulik, et kuigi mu jalad väändusid kõikvõimalike imelike nurkade alla, kui ma mägedest alla ronisin... et ma libisesin siin-seal, et ma tatsasin KOLM päeva läbimärgade jalgadega septembrikuises põhja-norras.... vaatamata sellele ei väänanud ma kordagi jalga välja, ei saanud õiegi ühtki kriimustust, ei külmetanud ja isegi mu lihased on vaid veidike valusad:D äääuuuu:)

esimene hommik

ärkasin täna hommikul üles ja tõmbasin aknakarinad eest... vastu vaatas SUUR MÄGI!!!! ma olin veidi üllatunud (appi, kui rumal minust.. ma siiski olen põhja-norras!!!). tegelikult oli lihtsalt eile õhtul, kui siia jõudsime, nii pime, et ma ei näinud väga ümbrust. täna on kahjuks suht vihmane ja pilvine ilm olnud, kuid hommikupoole õnnestus natuke aknast piiluda mägesid:)

täna käisime kohalikus natuke suuremas linnas politseijaoskonnas ennast kirja panemas. nüüdsest olen ametlikult kaetud norra tervisekindlustusega:) külastasime ka kohalikku matka- ja sporditarvete poodi, kus ma oma pangaarvet killisin... aga see oli hädavajalik. mul puudus täielikult varustus vihmase ilmaga toimuvate matkade jaoks.. seega ostsin vee ja tuulekindlad jope ja püksid ja villase aluspesu (mis olevat täiesti kõige hädavajalikum asi siin mägedes üldse).

homme lähemegi juba kolmepäevasele matkale mägedesse... heh.. mu saapad EI ole veel siia jõudnud!